Roomakatoliku kiriku õpetuse kohaselt satuvad puhastustulle need, kes surevad Jumala armastuses ja päästetutena, kuid ei ole veel täiuslikud ja vajavad taeva õndsusse sisenemiseks hinge puhastamist (Katoliku kiriku katekismus, 1997, art 1030). Mõte hinge puhastamisest pärast surma leidub juba 2.–4. sajandi kirikuisadel (nt Tertullianus), kes rääkisid refrigerium interim’ist ehk värskendavast ooteajast kuni viimse kohtuni. 6. sajandil seostas paavst Gregorius Suur selle kujutluse inimese päästmise lõpuleviimisega. Puhastustule õpetus kinnitati ametlikult Lyoni (1274), Firenze (1439) ja Trento kirikukogudel (1547 ja 1563). Joseph Ratzinger (hilisem paavst Benedictus XVI) selgitas, et puhastustuli ei ole „teispoolsuse koonduslaager“, kus inimene kannab talle ette nähtud karistusi, vaid seesmine muutumisprotsess, milles inimene saab valmis ühinemiseks Kristusega ja pühade osadusega. Õigeusu kirik ei ole puhastustule õpetust omaks võtnud, kuigi lahkunute eest palvetamine on traditsiooniline praktika; mõneti meenutab seda kujund nn hingede „tollimajadest“. Protestantlikud kirikud lükkasid puhastustule doktriiini tagasi reformatsiooni ajast alates, ehkki tunnistasid inimese hinge vajadust puhastuda.
