Avaramas tähenduses on iga kiriklik korraldus antud vaimuliku elu edendamiseks. Kitsamas tähenduses peetakse silmas roomakatoliku kiriku 1555. aasta katekismuses sõnastatud ja 1992. aastal korratud viit kirikukäsku: (1) osaleda missal pühapäeval ja kirikupühadel; (2) pihil käia vähemalt kord aastas; (3) võtta vastu armulauda vähemalt ülestõusmispühadel; (4) pidada seatud paastupäevi ja (5) toetada kiriku tegevust jõukohaselt. Erinevalt Jumala ilmutatud ja Pühakirjas antud kümnest käsust suunavad kirikukäsud uskliku liturgilist usupraktikat. Need on „kohustusliku iseloomuga hädavajalik miinimum, et kõlbelises pürgimuses kindlustada Jumala ja ligimesearmastuse edenemist“ (KKK, 1992, art 2041). Piiskopikonverentsid võivad oma piirkonnas seada veel teisi kirikukäske (CIC, 1983, can 455). Nüüdisaja kirikukäsiraamatud ei nimeta käskude mittetäitmist patuks, pigem on käsud stiimuliks elada kombekalt ja südametunnistuse järgi.
