Suuna rajaja E. Durkheimi järgi on sotsioloogia aluseks sotsiaalsed faktid – ühiskondlikud institutsioonid, mille lätteiks on nn kollektiivsed ettekujutused – sotsiaalses praktikas realiseerunud ühiskondliku käitumise sundnormid, mida surub peale ühiskondlik keskkond. Viimane on ka usundi tekkeallikas – jumalad ja tootemid on nende sotsiaalsete jõudude väljendus, millele inimene peab alluma ja mille olemust ta ei mõista. L. Lévy-Bruhl väitis, et ürginimesele ja traditsionaalkultuuri inimesele on omane eelloogiline mõtlemine - kollektiivsed kujutlused, mis ei sõltu kogemusest ja mis seisavad väljaspool loogikat: iga asi on samal ajal nii tema ise kui ka midagi muud. Sellist nähtust nimetas L. Lévy-Bruhl partitsipatsiooni- ehk kaasolemiseseaduseks. Niisugune mõtlemine on müstiline ja täis usku üleloomulikusse. Eelloogiline mõtlemine on selle alusel ka religiooni lähtekoht. Loomulikult on eelloogiliselt mõtleval inimesel olemas siiski ka praktiline mõtlemine, mis aitab tal reaalses maailmas eksisteerida. Kuigi prantsuse sotsioloogiakoolkonna esindajate ideed ei ole tänapäeval üldiselt aktsepteeritavad, on nad siiski väga palju mõjutanud usundiloo, mõtlemispsühholoogia ja teiste humanitaarteaduste arengut.
