Rändjutlustaja üks peamisi ülesandeid on viia Jumala sõna paikadesse, kus pole alalist kogudust ja vaimulikku, aga sageli liiguvad rändjutlustajad ka olemasolevate koguduste vahet, püüdes äratada usklikes uut usulist indu ja juhtida neid meeleparandusele. Esimesteks rändjutlustajateks võib kristlikus traditsioonis pidada juba Ristija Johannest ja Jeesust Kristust, samuti olid rändjutlustajad enamik Jeesuse apostlitest. „Didahhee“ (peatükid 11–13) sisaldab juhiseid apostlite kui rändjutlustajate töö ja võõrustamise kohta. Keskaegsete rändjutlustajate tüüpilised esindajad olid dominiiklastest ja frantsisklastest kerjusmungad. Uusajal, eriti alates 18.–19. sajandist levis rändjutlustamise traditsioon laialdaselt kõikvõimalikes äratusliikumistes.
