Õpetus Pühast Vaimust sõnastati Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuses (381), kus ühendati Vana ja Uue Testamendi allikad ning võeti kokku esimeste kristlike sajandite arusaamad. Kirik tunnistab Püha Vaimu kolmainu Jumala isikuna, Pühas Vaimus kohtub Jumal inimesega personaalselt, kingib pattude andeksandmise ja viib eesmärgile Kristuse lunastustöö. Kui keskaegses ja uusaegses teoloogias pöörati tähelepanu peamiselt Püha Vaimu suhtele Kolmainsuse teiste isikutega, samuti temale kui Jumala armu vahendajale, siis alates 20. sajandist tuntakse rohkem huvi Püha Vaimu töö, vaimuannete ning kogemuslikkuse vastu.
