Sambamungad, sambnikud ehk stüliidid on tuntud eelkõige varases idakristlikus traditsioonis eriti 4.–6. sajandil. Enamasti oli tegemist kreeka, kopti või süüria munkadega, kes eriti ranget askeesi praktiseerides asusid elama kas reaalse samba või mõne muu kõrgema, ebamugava objekti otsa (kivi, kitsas torn vms), viibides seal lakkamatus palves. Kõrgkeskajal levis sambamunklus ka õigeusu slaavi ja gruusia traditsioonis. Pühakuks kuulutatud sambamunki nimetatakse sambapühakuteks. Tuntumad sambapühakud on Siimeon Sambnik vanem (srn 459), Taaniel Sambnik (srn 493) ja Siimeon Sambnik noorem (521–596/597).