Jumala rahva mõiste on pärit Vanast Testamendist, kus Jumal ilmutas end äravalitud Iisraelile ja valis ta oma rahvaks, sõlmides Aabrahami järeltulijatega lepingu (2Ms 6:7). Kristuse tulekuga sõlmis Jumal uue lepingu uue rahvaga, kelle hulka kuuluvad nüüd kõik, kes Kristust tunnistavad – see on Kristuse kirik. Jumala esialgse ja uue rahva vahel on järjepidevus: kirik jääb oma juurtelt Iisraeliks (Rm 11:16), laienedes kõigi rahvaste sekka; Iisraeli algset äravalimist ei ole tühistatud ja vaatamata juutide ning kristlaste eraldumisele saavutab Kristuse kirik täiuse koos Iisraeliga, kui too pöördub (nt Rm 9–11 jpt). Kirikuloos oli jumalarahva kujund jäänud pikaks ajaks varju, eelkõige keskaja hierarhilise kirikumõiste kõrval, kuid reformatsioonis väärtustati taas jumalarahvast kiriku ja teoloogia subjektina; seepeale tunnistas Vatikani II kirikukogu („Lumen gentium“, art 9) kiriku põhikujuks just Jumala rahva.