Igavesed tõotused antakse tavaliselt 3–6, maksimaalselt kuni 9 aastat pärast ajutiste tõotuste andmist. Perioodi ajutiste ja igaveste tõotuste vahel nimetatakse junioraadiks. Sisult kordavad igavesed tõotused ajutisi, põhinedes samamoodi evangeeliumi nõuannetel – pühendunu lubab elada vaesuses, kuulekuses ja sugulises karskuses, mõnes ões- või vennaskonnas lisandub neile kolmele veel mõni täiendav tõotus. Kui ajutised tõotused anti kindlaks perioodiks, siis igaveste tõotuste andmiseks peaks inimene olema jõudnud veendumusele, et soovib sellist pühitsuselu elada surmani. Igavesed tõotused antakse avalikult, sageli jumalateenistuse ajal.
