Karistamine on Jumala eesõigus, kuid mitte inimliku mõõdupuu järgi (vt Hb 12:5–6). Jumala karistus ei ole kättemaks, vaid on esmajoones selleks, et patustaja lahutada patust. Ristiusk õpetab, et Jeesus Kristus on oma ristisurmas juba ära kandnud karistuse kogu inimkonna patu eest (vt Js 53:5). Inimestevaheline karistuskord Vanas Testamendis oli Jumala lubatud põhimõttel „silma silma vastu, hammas hamba vastu” (3Ms 24:20–21). Jeesus korrigeeris seda põhimõtet (Mt 5:38–39): „Kui su vend patustab, siis noomi teda, ja kui ta kahetseb, anna talle andeks” (Lk 17:3). Karistust saab vältida või pehmendada, kui patune tunnistab oma süüd ja kahetseb. Roomakatoliikluses eristatakse ajalikku ja igavest patukaristust. Ajaliku patukaristuse koht on puhastustuli, mida saab leevendada patukahetsustegudega; igavene karistus on Jumala kohtuotsuse teostumine põrgus (vt Mt 25:46). Õigeusu arusaama järgi saab patukaristuse üle arutleda ainult viimsepäeva ja üldise kohtu kontekstis, mitte enne seda, sest Jumal pole määrasid veel kehtestanud. Õigeusu teoloogiaga ei sobi kokku mõte karistamisest nende pattude eest, mille Jumal on pihiisa tunnistuse läbi andeks andnud. Kristliku arusaama järgi on väär tõlgendada haigusi ja kannatusi Jumala karistusena patu eest.
