Selle vastu võitlemine või sülemlemise vältimiseks mitmesuguste võtete kasutamine on teatud mõttes vägivald mesilaspere kallal. Erineva intensiivsusega väljenduv sülemlemistung on eelkõige pärilik ja selle vastu võitlemine vägivaldsete meetoditega (sülemikuppude hävitamine, kärjepõhjade asetamine haudmeraamide vahele jne). Tuleb vahet teha kahe erineva mõiste vahel. a) sülemlemistung on pärilik ja seda saab vähendada ainult mesilasperede (eriti isaperede) süstemaatilise valikuga. Tihti aetakse segamini sülemlemistung ja sülemlemismeeleolu. b) sülemlemismeeleolu on mesilaspere seisund vahetult enne sülemlemist. Kui jätta kõrvale sülemlemistung, siis sülemlemismeeleolu tekkimiseks on mitu põhjust. On tähele pandud, et ebasoodsatel aastatel tekib peredes sülemlemismeeleolu sagedamini kui rikkaliku korjega aastatel. Samuti kipuvad rohkem sülemlema pered seal, kus mesilasperede tihedus on suurem. Samuti satuvad sülemlemismeeleollu sagedamini pered, kus hakkavad arenema haigused. Seega ei ole sülemlemine mitte ainult mesilasperede loomuliku paljunemise moodus, vaid ka kümnete miljonite aastate jooksul välja kujunenud liigi säilitamise viis. Mõned näited. Tugevasti varroalestaga saastatud perest väljunud sülem „võtab” endaga kaasa vaid mõned lestad. Viletsalt korjealalt ära lennanud sülem püüab leida uue pesapaiga endisest asukohast 5–6 km kaugusel s.o väljaspool endise pere korjeala.
