Ristija Johannese ja Jeesuse kuulutuse põhisõnum oli: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!” (Mt 3:2; 4:17), millele järgnes selgitus, et Jumala juurde tulemiseks on hädavajalik iseennast ja oma tegusid ümber hinnata. Kui inimene on teinud pattu, tuleb tal pattu kahetseda, meelt parandada, selleks et taastada osadus Jumalaga. Meeleparandus on inimese isiklik otsus ja tegu Jumala armu toel. Kuna aga kristluses väljendub osadus Jumalaga ka osaduses kirikuga, on meeleparandus teatud juhtudel avalik tegu, näiteks kui individuaalne eksimus puutub koguduse ellu või kui kogudus ühiselt parandab meelt kiriku või rahva üldise käekäigu hüvanguks. Üheks kiriklikuks meeleparanduse viisiks on pihisakrament. Meeleparanduse viljaks on pattude andeksandmine ja uus elu koos Jumalaga (vt Lk 24:47; Ap 2:38).