Kleerus ehk vaimulikkond kui eraldi seisus ehk ordo kujunes välja 3. sajandiks. Selle üheks ajendiks oli rõhuasetus kirikliku liturgia, eelkõige euharistiatalituse sakramentaalsusele, mille legitiimsuseks koguduse keskel oli tarvis vaimulikke, kellel on ordinatsiooniga edasi antud pühitsus (ld munus docendi, sanctificandi et regendi). Ordineeritud vaimulikke hakati nimetama kleeruseks (ld clerus, kr κλῆρος). Sõna tähendas algselt loosi, liisuheitmisega määramist, nagu näiteks Vanas Testamendis määrati preestrid ametisse loosi teel (nt 1Aj 24:5).
