mõnede äärmuslike Peirce’i semiootika järgijate vaade, kes ei tunnista alumise semiootilise läve olemasolu, mille kohaselt kõik protsessid maailmas on semioosilised
[S]eaduspärad kujunevad kui harjumused, mis reegleina kinnistudes võivad muutuda loodusseaduste tüüpi universaalseiks. Niisugust lähenemist on mitmed Peirce'i tõlgendajad esitanud kui pansemiootilist vaadet, mille kohaselt on ka loodusseadused vaimse lähteloomusega ning fallibilismi printsiibi järgi pole neil kunagi absoluutset kehtivust.
