Põhipattudeks, levinud kõnepruugis seitsmeks surmapatuks nimetatakse neid patte, millest kasvavad välja kõik teised patud. Täpsem oleks nimetada neid põhipahedeks, eksitavateks kirgedeks, mis loovad soodsa pinnase patustamiseks. Alates paavst Gregorius Suurest (590–604) räägitakse seitsmest põhipatust, üks tuntumaid loetelusid on järgmine: kõrkus (superbia), ihnsus (avaritia), kadedus (invidia), viha (ira), himurus (luxuria), õgardlus (gula), tüdimus (acedia). Õigeusu traditsioon loetleb aga Pontose Evagriose (346–399/400) õpetusele toetudes kaheksa põhilist kirge (aplus, ahnus, edevus, hoorus, masendus, viha, tüdimus, kõrkus).