Kõrbemunklus on kristliku askeetluse fenomen, millest on andmeid alates 4. sajandist. Peamised oma nime ajalukku jäädvustanud kõrbeisad olid mungad, kuid oli ka ilmikuid, nt Eucharistos või Antonios Suure parkal, ja silmapaistvaid piiskoppe: Aleksandria Athanasios (u 295(–298)–373), Aleksandria Theophilos (4./5. saj), Nazianzose Gregorios (329–389). Üks esimesi tuntumaid kõrbesse eraldunud askeete oli Antonios Suur (251–356), keda peetakse munkluse rajajaks, samuti munk Paulos Thebaisest (u 228 – u 341) ja Pachomios (u 292–348), kes võttis kasutusele palvehelmed ja esimesena kirjutas üles kloostrielu reeglid. Kõrbeisasid kutsuti austava tiitliga „abba” ja hingehädas pöörduti nende poole nõu saamiseks.