Varakiriklikust ajast alates kiriku kõige madalamal astmel ametikandja, kelle ülesandeks oli kirikuuste avamine ja sulgemine ning kirikuliste liikumise korraldamine kirikus. Ostiaar oli kohanäitajaks usuõppijatele ja meeleparandajatele ajal, kui nood ei võinud jääda armulauateenistusele koos pühendunud koguduseliikmetega. Paavst Paulus VI apostlik läkitus „Ministeria quaedam” (1972) kaotas ära ostiaari ja teiste alamastmete ametikandjate nimetused ning pühitsemise korra.
