Luterliku ortodoksia ajastu alguseks loetakse Konkordiaraamatu ilmumist 1580. aastal, selle ajastu sees eristatakse omakorda varast ortodoksiat (1580–1600), kõrgortodoksiat (1600–1685) ja hilisortodoksiat (1685–1730). Luterlikku ortodoksiat iseloomustab aristotellikust filosoofiast ja sellel põhinevast katoliku skolastikast teatud elementide ja meetodite, eriti loogika ja dialektika ülevõtmine, mis võimaldasid luterlike usutunnistuskirjade abil ühtlustatud õpetust veelgi süsteemsemalt ja selgepiirilisemalt esitada ning seeläbi edukalt polemiseerida katoliku ja reformeeritud teoloogidega. Luterlik ortodoksia rõhutas üleloomuliku jumalatunnetuse primaarsust ja loomuliku jumalatunnetuse ebapiisavust. Jumalatunnetuse peamise vahendina, samuti teoloogia ainsa aluse ja normina nähti Piiblit; selle positsiooni toetuseks töötati kõrgortodoksias välja verbaalinspiratsiooniõpetus. Silmapaistvaimad ortodokslikud teoloogid olid sakslased Martin Chemnitz (1522–1586), Leonhard Hutter (1563–1616) ja Johann Gerhard (1582–1637). Luterlik ortodoksia ei moodustanud ühte jagamatut voolu, vaid selle sees oli arvukalt eri koolkondi. Selle domineerimine lõppes 18. sajandil, mil luterliku ortodoksia positsiooni hõivasid sellele vastureaktsioonina tekkinud liberaalne valgustusteoloogia ja isiklikku kogemust rõhutanud vagadusliikumised, nagu pietism.
