Tõlgendusi ja õpetusi, mis sellest kõrvale kalduvad, nimetatakse heterodoksiaks. Kui vanakiriklikul perioodil peeti ortodoksiaks eelkõige oikumeenilistel kirikukogudel sõnastatud õpetuslauseid ja nende järgimist, siis kristliku kiriku edasisel jagunemisel eri uskkondadeks on igaühel neist tekkinud oma ortodoksia ja teiste uskkondade ortodoksiaid käsitatakse konkreetse uskkonna vaatepunktist sageli heterodoksiatena.