Vanade idakirikute teke on seotud Jeesuse Kristuse loomuseid puudutavate õpetuste sõnastamisega oikumeenilistel kirikukogudel. Neile kirikutele olid need sõnastused vastuvõetamatud ja nad eraldusid seetõttu toonasest Rooma riigikirikust. Tavaliselt mõistetakse vanade idakirikute all vaid mia- või monofüsiite, kes ei tunnistanud 451. aasta Chalkedoni kirikukogu otsuseid. Laiemalt liigitatakse nende sekka ka Mopsuestia Theodorose (surnud 428) kristoloogia järgijad (düofüsiidid, nimetatud ka nestoriaanideks), kes ei tunnistanud juba 431. aasta Efesose kirikukogu otsuseid. Kultuurilis-liturgiliselt moodustavad vanad idakirikud osa idakirikust, nende ajalooline leviala on peamiselt Põhja-Aafrikas ja Ees-Aasias. Kuigi mitmed neist kasutavad oma nimes sõna „õigeusu” või „ortodoksi”, ei ole nad kanoonilises ühenduses õigeusu kirikuga, mis moodustab eraldi kirikute perekonna. Tuntumad miafüsiitlikud kirikud on Antiookia süüria-ortodoksi kirik, Armeenia apostlik kirik, Egiptuse kopti kirik ja Etioopia ortodoksi kirik, tuntuim tänaseni püsinud düofüsiitlik kirik aga Assüüria kirik.
