Uue Testamendi õpetuse järgi on kõik ristitud kristlased „kutsutud pühad” (Rm 1:7, 1Kr 1:2), kellel on Kristuse eeskujul ning Püha Vaimu armuannina osalus preestri-, prohveti- ja kuningaametis. Sellele üldisele kutsumisele tuginedes juhitakse kirikut ja kuulutatakse evangeeliumit ka eriliste teenimisametite kaudu: karjase ja õpetamise amet (Ef 4:11), teenimise- ja kuulutamiseamet ning diakoonia (Kl 4:17, 2Tm 4:5), juhtimisamet (Ef 3:2), apostliamet (2Kr 5:18, Rm 11:13) jt. Juba 2. sajandiks kujunes varakirikus välja vaimuliku ameti hierarhiline kord. Erilisel, käte pealepanemisega vaimulikuseisusesse pühitsetute ametil oli apostlik järjepidevus ja seos piiskopiametiga. Eri kirikutel on erinevaid vaimulikuameti nimetusi (keskajaks kujunes välja astmestik: ostiaar, lektor, akolüüt, eksortsist, alamdiakon, diakon, preester), kuid ordinatsiooniga edasi antavaid ameteid on põhimõtteliselt kolm: diakon, presbüter ja piiskop.
