Oma- ja võõrterminil on ka talitluserinevusi. Omasõna kõneleb nii spetsialistidele kui ka mittespetsialistidele, seega avaralt ühe keele kasutajate piires, võõrsõna eelkõige spetsialistidele ja seejuures avaralt rahvusvahelises mõttes. Omasõna seletab end sageli ise ja nõuab seega minimaalset õppimist. ... Omasõnal on läbipaistvam, õpetlikum sisevorm, nagu see on soodus eriti hariduses ja massisuhtluses vajaliku üldarusaadavuse seisukohalt. Võõrtermin aga võib soodustada eriteadlaste rahvusvahelist suhtlemist.
Nt on matemaatikas 1) omaterminid joon, pind, tipp, külg, tahk, nurk, kaar, kolmnurk, ring, risttahukas, võrrand, tuletis, jagama – need on juurdunud just seesuguste omakeelsetena ega ole tarvidust kunstlikult välmida võõrtermineid; 2) võõrterminid kaatet, hüpotenuus, sektor, segment, silinder, funktsioon, teoreem, logaritm, invariantne – juurdunud sellisel kujul ning pole vaja vaeva näha omakeelsete vastete otsimise ja juurutamisega; 3) palju ka võõr- ja omatermini koos eksisteerivaid paare: paralleelsus = rööbikus, tsenter = kese, diameeter = läbimõõt, skaala = astmik, polünoom = hulkliige – võib kasutada nii esimest kui ka teist paarikut ega pea üht neist käibelt kõrvaldama ...
Nii võib kokku võttes väita, et eesti omatermineil on kirjakeele ajaloost johtuvail põhjusil üldiselt rohkem nii väljendus-, moodustus- kui ka süsteemivõimet, ent seda ei tohi võtta ekstrapolatiivse hinnanguna mis tahes sõnade kohta.