Okultistlikud suundumused on laialt levinud, kuid usundite põhivoolust jäävad need enamasti kõrvale. Vahel eristatakse empiirilist okultismi, mis tegeleb peamiselt looduses esinevate, kuid teadusliku ja tavateadmise eest varjatult toimivate nähtuste selgitamise, uurimise ja inimese kasuks rakendamisega (nt alkeemia ja mesmerism), ja esoteerilist okultismi, mis hõlmab õpetusi üleloomulikest nähtustest ja jõududest vaimses maailmas, millega seotud teadmisi ja praktikaid antakse tavaliselt edasi avalikkuse eest varjatult tegutsevates seltsides ja ühingutes, tihti tugevalt ritualiseeritud vormis (nt vabamüürlus ja roosiristlus). Piir nende kahe suuna vahel on siiski hägune ja tinglik. Kristluses on okultismi enamasti taunitud ning seostatud seda eelkõige satanismi ja demonolaatriaga; samas võib teatud esoteerilisi kristluse voolusid siiski nimetada olemuselt okultistlikeks, kuigi nad ise seda sõna enda kohta ei kasuta (nt swedenborglus, mormoonlus, martinism jpt).
