Haigestuvad nii töömesilased kui ka mesilasema. Nosematoosi põdenud mesilasema vahetatakse esimesel võimalusel vaikse emadevahetuse käigus välja. Haigus levib eoste kaudu, kes võivad säilida mesilaste roojaplekkides kuni 2 aastat ja surnud mesilates kuni 5 aastat. Eriti ohtlik eoste levitamise seisukohalt on nosemat põdenud mesilasema, kes eritab magusaid väljaheiteid, mida noored mesilased meelsasti söövad ja seeläbi nakatuvad. Haigustekitaja kahjustab mesilase kesksoole epiteelrakke. Eose pikkus on 0,005 mm. Oma elutegevuseks kasutab parasiit esialgu soole epiteelis leiduvaid toitaineid, hiljem tungib ka teistesse seedeorganitesse. Kuna mesilaste ainevahetus on häiritud, tunnevad nad pidevat nälga, sest toitained ei imendu, kuigi kesksool on alati täidetud. Tavaliselt tabanduvad nosematoosist mesilased juba kevad-talvel. Nosemasse haigestumist soodustab mittekvaliteetne sööt (okaspuudelt kogutud lehemesi). Pered muutuvad rahutuks, hakkavad välja kippuma ja püüavad puhastuslendu teha ebasobival ajal. Raviks kasutatakse fumagilliini, fumidel B või nosematsiidi. Roojaplekkidega kärjed tuleb kevadel pesast eemaldada ja vahaks sulatada, Tühjad kärjed, millel on mõned üksikud roojaplekid tuleb töödelda 80%-lise äädikhappe aurudega, arvestades 2,5 ml iga kuupdetsimeetri kärgede kohta.
