Inimese eesnime nimetamine ristimisel väljendab eelkõige seda, et iga inimene ühendatakse Kristuse ja kirikuga indiviidina ja eristuva nimega. Ristimine ei ole nime andmise rituaal ja nimepaneku seostamine ristimisega ei tulene kirikuõigusest, vaid praktikast, kui kirik registeerib tsiviilnime, mis kinnitatakse ristimistalitusega. Rahvapäraselt mõeldakse ristinime all kiriklikku tava anda lapsele või võtta endale pühaku- või piiblinimi. Pühakunime kasutamine juurdus alates 4. sajandi teisest poolest ja seostus ettekujutusega, et pühak on tema nime kandva inimese eestkostja. Idakirikus sai pühakunime kandmine reegliks. Seda nime nimetatakse ka armulaua vastuvõtmisel. Läänekirikus jõustusid nimevaliku üldsätted alles Trento kirikukogul (1545–1563), mida Vatikani II kirikukogu (1962–1965) lihtsustas, võimaldades ristitava kohalikust kultuurist pärinevaid nimesid, kui see pole võõristav. Eesti Vabariigi nimeseadus lubab taotleda nime muutmist või nime lisamist. Nime lisamist tuleb ette täiskasvanu ristimisel või konfirmatsioonil.
