Kõige laiemalt võib nimetada nokturniks igasugust öisel ajal, kõige sagedamini keskööl peetavat palvust. Sarnases tähenduses kasutati nokturni varases läänekirikus enne tunnipalvuste korra detailset viimistlemist – see oli lihtsalt ööpalvuse ehk vigiilia, hilisema matutiini üks sünonüüme. Kui püha Benedictus (480–547) koostas tunnipalvuste täpsema juhise oma munkadele, jagas ta matutiini raames loetavad psalmid koos lisadega kaheks või kolmeks osaks, millele kinnistus aja jooksul nokturnide nimi – esmaspäevast laupäevani loeti kaks nokturni, mis mõlemad koosnesid kuuest psalmist, responsooriumidest, Uue Testamendi kirjakohtadest ja/või kirikuisade lugemistest, pühapäeval loeti lisaks ka kolmas nokturn Vana Testamendi kolme kiituslauluga. Hilisemal ajal on matutiini ülesehitust pidevalt lihtsustatud, jättes sageli alles vaid ühe nokturni, kuni 1970. aastal jõustunud liturgiareformiga, mis ei nõudnud enam matutiini palvetamist tingimata öisel ajal, nokturni mõistest üldse loobuti. Kloostrites, eriti Benedictuse reeglit järgivates ordudes, kasutatakse siiski endiselt ka traditsioonilist matutiini nokturnidega.
