Vanemas eesti pärimuses (nagu ka teistes Euroopa kultuurides) ei ole painajasümptomite ilmnemist enamasti tajutud haigusena, vaid neid on eelkõige arvatud tingituks pahatahtlikust nõidusest. Mõningad eesti pärimus seletavad painaja ilmumist vastamata armastusega, mis sunnib inimest oma armastuse objekti painaja kujul külastama. On ka mõnikümmend sellist arhiiviteksti, mille kohaselt inimene ei käi luupainajaks omal soovil, vaid mõne kurja kaasinimese poolt pealepandud nõiduse tõttu. Pärimustekstide kohaselt kaasneb magajal sümptomite avaldumisega tavaliselt tajumus, nagu roniks talle peale mingi inim- või loomakujuline kogu, mis põhjustabki survetunde. Painaja pealetulemist saab pärimuse järgi ära hoida, kui panna nt pussnuga lae vahele ja teha selle ümber söega kolm risti, aitab ka muu terariista asetamine voodi lähedusse. Kultuuriti esineb painajafenomeni seostamist konkreetsest soost rõhujavaimuga, näiteks saksakeelse terminiga "Drud" ja ingliskeelse terminiga "Old Hag" peetakse silmas naissoost olendit. Seega tuleks tõlkimisel eesti keelde vajadusel lisada viide soole.
