Põhilised sümptomid, mida painajaga seostatakse, on uneajal (või vahetult enne või pärast und) kogetav survetunne, millega kaasneb suutmatus liigutada, hingamisraskused ja intensiivne hirmutunne. Pärimustekstide kohaselt kaasneb magajal sümptomite avaldumisega tavaliselt tajumus, nagu roniks talle peale mingi inimkujuline kogu, mis põhjustabki survetunde Vanemas eesti pärimuses (nagu ka teistes Euroopa kultuurides) ei ole painajasümptomite ilmnemist enamasti tajutud haigusena, vaid neid on eelkõige arvatud tingituks pahatahtlikust nõidusest. Harvemini (umbes sajalkonnal korral) seletavad eesti folklooritekstid painaja ilmumist vastamata armastusega, mis sunnib inimest oma armastuse objekti painaja kujul külastama. On ka mõnikümmend sellist arhiiviteksti, mille kohaselt inimene ei käi luupainajaks omal soovil, vaid mõne kurja kaasinimese poolt pealepandud nõiduse tõttu. Painaja pealetulemist saab vanema pärimuse järgi ära hoida, kui panna nt pussnuga lae vahele ja teha selle ümber söega kolm risti, aitab ka muu terariista asetamine voodi lähedusse. Tänapäeva pärimuses on vanemast pärimusest üle võetud pihlakaoksa hoidmine voodi lähedal, lisandunud on uusloitsud ja kaitserituaalid (nt kaitsva kookoni kujustamine enda ümber). Tänapäeval ei ole painaja nähtusena oma aktuaalsust kaotanud, kuid esineb painaja segiajamist teiste olenditega (kodukäija, poltergeist) või ei osata oma kogemust defineerida.
