Millised tekstid, autorid või rühmitused paigutada kristliku müstika kategooriasse, millised sealt aga välja jätta, sõltub sellest, milliste tunnuste alusel kristlikku müstikat piiritleda. Üldise usundiloo mõistemääratluses on müstika klassikaliseks tunnuseks jumalikuga ühekssaamine, olgu siis kogemuslikul või spekulatiivsel tasandil, kuid siia alla paigutatakse vahel ka mitte tingimata ühekssaamisena kirjeldatavad eksistentsiaalsed taipamised ja meelelised usulised kogemused. Ka kristluses seostub müstika Jumala kogemusliku tunnetamisega (cognitio Dei experimentalis), mis tipneb lühiajaliste, kirjeldamatult intensiivsete hinge Jumalaga ühinemise kogemustega (unio mystica). Kristliku müstika mõistesse tuleks Hans Urs von Balthasari (1905–1988) järgi integreerida kolm järjestikust aspekti: esmalt müsteeriumi (Jumala päästeplaani teostumise Jeesus Kristuses) tunnistamine usus; seejärel isiklik kogemus, mille iga kristlane eksimatult mingil viisil saab; viimaks teatavad üksikuile usklikele (teiste kasuks) kingitud erikogemused, mis, selleks et neid õigesti vallataks, eeldavad väga puhast meelsust (olemata siiski mõõdupuuks meelsuse puhtusele).
