Müstilise teoloogia mõiste kujunes suuresti Pseudo-Dionysiose (6. saj) traktaadi „Περὶ μυστικῆς θεολογίας" mõjul. Selle sisuks sai ühelt poolt Pühakirja varjatud tähenduse otsimine ning teisalt eesmärgina jumalakaemus (kr θεωρία, ld contemplatio), mida Dionysios kirjeldas kui „ühekssaamist sellega, mis on ülalpool kogu olevat ja kogu teadmist”. Eriti tugevasti on Dionysiose pärand mõjutanud idakristlusele omast apofaatilist teoloogiat. Nii ida kui lääne müstilises traditsioonis on jumalakaemusele viiv tee kolmeastmeline (puhastumine, valgustumine, ühinemine), kuigi astmete kirjeldamine ja mõtestamine nüanssides varieerub.
