Raamtaru loomisega on seotud XIX sajandi kuulsamad mesinikud nagu J. Z. Christ, F. Huber, P. I. Prokopovitš, J. Dzierzon, L. Langstroth, A. Berlepsch jt. Raamtaru peamiseks iseärasuseks teiste lahtivõetavate tarude hulgas on see, et mesilased ehitavad kärjed raamide sisse, mis on mesiniku poolt varustatud kärjepõhjaga. Liikuvate raamidega taru loomine sai võimalikuks tänu Ameerika mesinikule Langstrothile, kes avastas 1851. aastal mesilaskäigu. Eestis võeti raamtaru esmakordselt kasutusele Vana-Kuuste Põllumajanduse Instituudis (1834 – 1939). Hiljem propageeris ja võttis raamtaru kasutusele C. R. Jakobson oma Kurgja talu mesilas.
