Monergism on vaade, mille kohaselt on inimese pöördumine ja päästmine täielikult Jumala armutöö, ilma et inimene ise saaks sellele midagi juurde lisada. Apostel Pauluselt pärineb ütlus: „Teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt –, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda“ (Ef 2:8–9). Monergismi kaldumine on omane protestantlikule teoloogiale, leides toetust Augustinuse (354–430) tõlgendustest. Luterluses rõhutatakse inimese õigeksmõistmist ainult usust (ld sola fide) ilma inimesepoolsete tegudeta; kalvinismis arenes idee Jumala ettehoolest, mis vastupandamatult kutsub inimest päästele. Klassikalises kalvinismis seostub monergismi idee õpetusega äravalimisest (predestinatsioon), mille kohaselt üksnes Jumal määrab, kes pärib õndsuse. Monergismi kriitikas osutatakse, et kui inimese roll enda päästmisel on olematu, siis võib see muuta inimese usupüüdlused mõttetuks. Monergismile vastupidine vaade on sünergism, mille kohaselt päästmine toimub Jumala ja inimese vaba tahte koostöös – Jumal küll algatab ja võimaldab päästmist, kuid inimene vastab sellele omapoolse nõusoleku ja tegutsemisega.
