Esimesed kristlikud kloostrid tekkisid 3.–4. sajandil Egiptuse kõrbes, kui need kristlased, kes soovisid oma elu täielikult Jumalale pühendada, eraldusid muust maailmast ja asusid erakutena üksildastesse paikadesse elama. Sageli eraldab müür kloostrit ilmalikust maailmast. Kloostrikompleksi kuuluvad kirik, munkade töö- ja eluruumid ehk klausuur, raamatukogu, ristikäik ja kõrvalhooned. Kloostriuksed on välismaailmale suletud päikeseloojangust päikesetõusuni. Kloostrid jagunevad munkade või nunnade eluviisi põhjal kahte liiki: eraklikud ehk idiorütmilised, ühiselulised ehk koinobiitlikud. Esimene ühiselulise kloostri reeglistiku kirjutas Pachomios [pahhomios] (surnud 348). Läänekirikus tekkisid keskajal ordud, kes asutasid omi kloostreid. Vanim neist on benediklaste ordu (6. saj) ja selle rajaja, Nursia Benedictuse (u 480–543) kirjutatud ordureegel (Regula Benedicti), mille võtsid oma kloostrikorra aluseks ka mitmed hilisemad ordud. Õigeusu kloostreid on mitut liiki, näiteks lavra ja skiita. Vahetult patriarhile alluvat kloostrit nimetatakse stauropegiaalseks kloostriks.
