(marksistlikus majanduskäsitluses:) rahvamajanduse osa, milles tootmistööd ei tehta ja milles hõivatud inimesed elavad tootmissfääris töötavate inimeste töövaeva arvel (hõlmab nt tervishoidu, haridust, teadust)
NSV Liidu valitsev ideoloogia põhines kindlal veendumusel, et arendada tuleb eeskätt materiaalset tootmist, kui see areneb, arenevad ka mittetootmissfääri kuuluvad alad.