Näiteks karusmarjal, sõstral, pirnil, vahtral, paakspuul ja hobukastanil on nektarinäärmed õiepõhjal. Kirsil ja ploomil aga tupplehtede siseküljel, pärnal aga eritab nektarit kogu õiepõhi. Sinepil asuvad nektarinäärmed tolmukate alusel. Mõnedel taimeliikidel on nektarinäärmed kaetud karvakestega (paju, vaarikas, hobukastan) või soomustega (kurgirohi). Karvakesed ja soomused kaitsevad nektarit kuivamise ja vihma ajal sademetega väljauhtumise eest. Sademete kaitseks on mitmete taimede õied pöördunud allapoole. (vaarikas, kurgirohi). Kujult on nektarinäärmed väga erinevad: mügarjad, näsajad, ketta- või padjakujulised. Paljudel taimedel ei ole nektarinäärmed palja silmaga üldse märgatavad. Mõnedel taimedel on õievälised nektarinäärmed (suvivikk).