eristatakse peamiselt kahte meekaanetise liiki: a) valge kaanetis ehk kuiv kaanetis on omane rohkem põhjapoolset päritolu mesilasrassidele ning tekib seetõttu, et mesilased jätavad mee ja kaanetise vahele õhuruumi. Kaanetis ei puutu meega kokku ja on heleda värvusega, kuigi kaanetise värvus sõltub suurel määral ka kärje värvusest. Nii on tumedamate kärgede kaanetis tumedam ja heledatel hele või täiesti valge; b) rasvane kaanetis ehk märg kaanetis on omane enam lõunapoolse päritoluga mesilasrassidele, kes paigutavad kaanetise otse meele, ilma et jätaksid õhuruumi, mistõttu paistab mee vastu liibuv kaanetis tume või nagu rasvane. Mitme mesilasrassi ristanditel võib esineda ka vahepealne või üleminekuvariant, mida nimetatakse poolrasvaseks kaanetiseks. Sissetoodavate rasside valikul tuleks eelistada neid mesilasrasse, kelle kärjekaanetis on valge. Meie tingimustes, kus temperatuur võib talvel tugevalt kõikuda, rasvane kaanetis rebeneb madalal temperatuuril ja mesi hakkab ümbritsevast õhust endasse niiskust imama. Mee pealmine kiht veeldub ja söödakärjed hakkavad „higistama“ ehk üle ajama, muutes pesa väga niiskeks. See aga omakorda halvendab tarusisest mikrokliimat ja seega ka mesilaspere talvitumist. Valge kaanetise puhul toimib kaanetise all olev õhuruum teatud mõttes amortisaatorina ja kärjekaanetis ei rebene. Mesilasrassid, kes kaanetavad oma meekärjed valge kaanetisega, sobivad enam ka kärjemee tootmiseks.
