Organismi vastureaktsiooniks eri udaranakkustele on erineva raskusastmega põletiku tekkimine. Mastiidid jagatakse kliinilise avaldumise alusel kliinilisteks ja subkliinilisteks. Kliiniliseks mastiidiks nimetatakse põletikku, mille korral vähemalt üks järgnevalt loetletud tunnustest on kliinilisel uurimisel nähtav: üldhaigestumise tunnused (palavik, isutus), lokaalsed tunnused (udara kuumus, paistetus, valulikkus) või makroskoopilised muutused haigestunud udaraveerandi sekreedis (vesisus, kämbud, helbed). Subkliinilise mastiidi korral kliinilised haigustunnused puuduvad, kuid piimas on põletikuindikaatorite sisaldus suurenenud. Peamiseks määratavaks põletikuindikaatoriks on somaatiliste rakkude arv (SRA). Rahvusvahelise Piimandusföderatsiooni (IDF) soovituste kohaselt loetakse udaraveerand põletikuliseks, kui udaraveerandi SRA on piimas üle 100 000 raku milliliitri kohta ja piimast isoleeritakse haigusttekitav mikroob.Tänapäeval on teada üle 150 mastiiti põhjustava mikroobiliigi, kuid nendest 18–20 mikroobiliiki põhjustavad ligikaudu 90% kõikidest kliinilistest ja subkliinilistest mastiidijuhtudest.