Inimeste massilist usundi või uskkonna vahetust on usuliste põhjuste kõrval tinginud sageli ka majanduslikud, sotsiaalsed või poliitilised põhjused. Kiriku- ja usuvahetusliikumise terminid osutavad eelkõige spontaansetele, rahva hulgas tekkinud pöördumislainetele, mitte jõu ähvardusel ülevalt peale surutud usuvahetustele. Baltimaades mõeldakse kiriku- ehk usuvahetusliikumise all peamiselt 19. sajandil kahe lainena (1840. aastatel Liivimaa kubermangus, 1880. aastatel Eestimaa kubermangus) aset leidnud eesti ja läti rahvusest maaelanikkonna üleminekut luteri kirikust õigeusu kirikusse, milles põimusid sotsiaalsed-õiguslikud (protest baltisaksa aadli ja vaimulikkonna privileegide vastu ning nende eest kaitse otsimine) ja majanduslikud (soov saada endale kuuluvat põllumaad) motiivid. 19. sajandi kirikuvahetusliikumise tulemusel läks tänase Eesti aladel õigeusku üle ligi 19% elanikkonnast.