Tähtsamad esindajad on Karl Marx, Friedrich Engels ja Vladimir Lenin. Marksistliku religioonikäsitluse järgi on religioon ühiskondliku teadvuse vorme ja lõppkokkuvõttes inimese materiaalse olemise, ühiskonna majandusliku struktuuri peegeldusi. F. Engels määratles "Anti-Dühringis" religiooni kui inimesi igapäevaelus valitsevate jõudude fantastilise peegelduse inimeste peades, reaalse maailma moonutatud kajastuse. K. Marx leiab "Teesides Feuerbachi kohta", et religiooni loob nn maise aluse võõrandumine, iseseisvumine, kuna see maine alus on lõhestatud ja iseendaga vastuolus. Religioonil pole iseseisvat ajalugu, ta on inimkonna ajaloo moonutatud peegeldus ("Saksa ideoloogia"). Religioonil on (1) psühholoogilised juured – hirm ja jõuetus tunnetamatu ees, ning (2) sotsiaalsed juured – ekspluateeritavate jõuetus ekspluateerijate ees. See jõuetus loobki tegelikkuse moonutatud peegelduse. V. Lenini järgi on religioon vaimse rõhumise relv valitsevate klasside käes, hoidmaks vaos rahvahulki. Klasside-eelse ühiskonna religioon on seevastu inimestevaheliste ning inimese ja looduse vaheliste suhete materiaalse piiratuse peegeldus, olles tingitud tootlike jõudude madalast arengutasemest (K. Marx, Kapital). Religiooni ajalugu tuleb uurida selleks, et paljastada religioon kui vaimse rõhumise vahend, leida tema juured, et need likvideerida. Seega on marksistliku religiooniteaduse ülesandeks ateistlik propaganda. Klasside-eelse ühiskonna ja varajase klassiühiskonna usundite põhjalikuma etnoloogilise uurimise katse on L. H. Morgani evolutsionistlikust teooriast lähtudes teinud F. Engels ("Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine").
