Kirikueestseisja amet tekkis hiliskeskajal. Ta oli ilmalik ametikandja, kes vastutas eelkõige koguduse ehk kihelkonna majanduse ja rahanduse eest, kuid jälgis ka kirikukorra täitmist ja täitis kihelkonna aladel politsei ülesandeid. Eestis olid kirikueestseisjad olemas luterlikus kirikus kuni kiriku ümberkorraldamiseni rahvakirikuna 1919. aastal, tavaliselt oli neid igas kihelkonnas kaks ja nad määras ametisse ülemkirikueestseisja kohalike mõisnike seast. Algselt nimetati eestseisjat ka vöörmündriks, kuid aja jooksul kinnistus vöörmündri nimetus eestseisja madalamast seisusest abilistele.
