Mõistuspärane jumalatundmise idee, mis pärineb Aristoteleselt (384–322 eKr), on Aquino Thomase (1225–1274) teoloogias esitatud tasakaalustatult: kuigi Jumalat ei saa tunnetada mõistusega lõpuni, eeldab uskumine Jumalasse loomulikke teadmisi ja selles on oluline osa mõistusel („Summa theologiae“, I, q 2, a 2). Valgustusajal ärkas huvi loomuliku teoloogia vastu uuel kujul: Immanuel Kant (1724–1804) välistas Jumala kui tunnetusobjekti mõistuspärase tunnetamise võimaluse, väites, et inimmõistus ega -kogemus selleni ei küündi. Seetõttu saab tegeleda vaid inimese praktilise mõistuse ja moraali kaudu ilmnevate jumalaideedega. Neoskolastika 19. sajandil lükkas tagasi Kanti kriitika ja arendas loomulikku teoloogiat edasi, toetudes Vatikani I kirikukogu („Dei Filius“, 1870) seisukohale, et inimene võib mõistuse ja maailma antuste kaudu kindlalt ära tunda Jumala olemasolu teatud piirini.
