Liturgilisse liikumisse oli haaratud enamus kristlaskonnast 19.–20. sajandil. Selle jõulisemateks eestvedajateks osutusid roomakatoliku, anglikaani ja luterlikud kirikud. Roomakatoliku kirikus sai liturgia olemuse ümbermõtestamisel oluliseks kirikuliikmete kaasamine kiriku liturgilisse ellu, mis päädis paavst Pius XII entsüklikaga „Mediator Dei” (1947) ning inspireeris Vatikani II kirikukogu otsuseid. Anglikaani kirikus oli suundaandvaks kõrgkiriklik Oxford-liikumine, mis lähendas anglikaani liturgiat katoliiklikule. Luterlikes kirikutes taotleti liturgia kaasahaaravust ning usklike sagedast osalemist armulaual. Ka õigeusu kirikutes on avardunud arusaamine liturgilise elu ulatuvusest. Liturgiauuendusliikumine on aktiveerinud kirikuliikmete jumalateenistuselu ja lähendanud kirikuid sarnaste liturgiliste elementide kasutuselevõtmise kaudu.
