Bütsantsi riituses kantakse jumalikul liturgial altarievangeelium põhjapoolse altariukse kaudu läbi solea või kirikusaali ja seejärel kuninglikest ustest tagasi altarilauale. Ees käib altariteener küünlaga. Sissekäigu ajal lauldakse kolmandat antifoni, seejärel pealaule, kondakeid ja kolmkordpüha laulu. Piiskoplikul jumalateenistusel tuleb ülemkarjane altarisse alles väikese sissekäiguga; pealaulude-kondakite ajal ta suitsutab altariruumi, kujuseina ja rahvast. Umbes 6. sajandini tähendas väike sissekäik enamasti rahva kirikusse tulemist, mis päädis vaimulike saabumisega pidulikult kantava evangeeliumiraamatu järel. Viimast ei hoitud püsivalt kirikus, vaid eraldi varakambris. Kujundlikult mõistetakse väikest sissekäiku mõnikord kui usklike teekonda Jumala riigi poole. Samuti kujutab see Kristuse ilmumist rahvale. Evangeeliumiraamatu ees kantav põlev küünal tähistab Kristuse valgust ja Jumala tundmist ning küünlaalus Ristija Johannest, Jeesuse eelkäijat.
