Pühakirja sõnasõnalise tõlgendamisega avatakse tekstide ajalooline tagamaa ja grammatiline sisu. Seda meetodit tunti juba juutluses, kristlikus piibliuurimises aga hakati teadlikult kasutama alates Origenesest (u 185–254). Samas on juba alates Origenesest rõhutatud, et sõnasõnalisest tõlgendusest üksi ei piisa, et taibata pühakirja vaimuliku tähenduse rikkust ning selleks läheb vaja ka teisi meetodeid. Reformatsioonist alates sai sõnasõnaline tõlgendus protestantlikus kristluses valdavaks, kuna Martin Luther hülgas teised tõlgendused (allegooria jne). Tema sola scriptura printsiip toetub just sõnasõnalisele tõlgendusele.
