Lendla peab igal aastaajal tagama mesilasperele küllaldase õhuvahetuse ja ühenduse välismaailmaga. Eriti oluline on see suvel, kui mesilaspere on saavutanud maksimumtugevuse ja vajab seepärast maksimaalselt õhuhapnikku. Slovakkia mesinikud on tulnud järeldusele, et tarul peab olema ainult üks lendla, sest rohkem lendlaid, mida mesinik oma äranägemise järgi muudab kas kitsamaks või laiemaks, desorienteerib mesilasi. Nad hakkavad pesas teisiti paigutama nii hauet kui ka talvesööta. Liiga sagedane lendla suuruse muutmine häirib mesilasi igal aastaajal, eriti aga talveperioodil. Piisava õhuvahetuse tagamiseks peab iga pesas oleva kärje kohta olema lendla avatud 1 cm ulatuses. Sellega tuleb arvestada ka tarude ehitamisel. Teiseks probleemiks on lendla kõrgus. Üldiselt on teada, et lendla kõrgus ei tohiks olla alla 10 mm. Madalam lendla halvendab õhuvahetust, sest lendla peab tagama kahesuunalise õhu liikumise. Liiga madala lendla puhul lahendavad mesilased õhuvahetuse probleemi omamoodi ja väga leidlikult. Kui lendla on piisavalt lai, kasutavad mesilased tarust niiske õhu väljutamiseks vaid teatud lendla osa, kuid teine (tavaliselt väiksem) osa jäetakse vabaks ja sealtkaudu pääseb tarru värske õhk. Seda lendla osa, mida mesilased taru ventileerimiseks ei kasuta, nimetatakse lendla passiivseks osaks. Kõrgem lendla tagab loomulikult ka parema õhu juurdevoolu pesasse. Seega on suveperioodil kõrgem lendla igati õigustatud, kuid võimaldab hilissuvel või sügisel, kui mesilased öösiti enam lennuava ei valva pisinärilistel, vaba sissepääsu. Nii pääseb põld-karihiir tarru juba siis, kui lendla kõrguseks on 12 mm. Eriti kõrge lendlaga (20 mm) paistab silma Root-Langstrothi taru. Nimetatud taru puhul kasutatakse lendla avause vähendamiseks hilissuvel nn Rooti pulka.
