Apostolaadi mõiste kujunes 20. sajandi algul paavstide Pius XI ja Pius XII ajal. See peab silmas kiriku igakülgset toimimist ühiskonna kõikidel elualadel kiriku kõigi liikmete osalusel. Kiriku apostlikkus väljendub mitte ainult vaimulikkonna teenimisülesannetes – apostliameti teostajatena apostliku järjepidevuse alusel –, vaid kogu jumalarahva, sh ilmikute osalemises evangeeliumi kuulutamisel ja sotsiaalses tegevuses. Vatikani II kirikukogu dekreediga "Apostolicam actuositatem" (1965) selgitatakse ilmikute apostolaadi spetsiifilist vastutusala: ilmikud hoolitsevad kiriku kohalolu eest maailmas, elades täielikult maailmas ja suheldes inimestega vahetult, mistõttu on ilmikkristlased „tõelised apostlid“ (art 6). Apostolaat saab toimida ainult kiriku ühtsuses, kuna erinevate vaimuannete ja ametite mitmekesisus on antud üksteise täiendamiseks. Mõiste on läinud käibele ka mittekatoliiklastest kristlaste seas ja on samatähenduslik jüngerdamisega.