Lapse õnnistamise tava on kujunenud alates 16. sajandi anabaptistidest, kes hülgasid lasteristimise ja rõhutasid usuristimist. Vabakogudustes on talituse keskmes eestpalve ja õnnistamine Jeesuse eeskujul: „Ja Jeesuse juurde toodi lapsi, et ta neid puudutaks. Ja ta kaisutas neid ja õnnistas neid, pannes käed nende peale“ (Mk 10:13, 16). Õnnistamistalitus toimub tavaliselt koguduse jumalateenistusel või koduses perekonnaringis. Talitus on lapse elus ainukordne ja erinevalt ristimisest ei hõlma vaderite osalust. Selle intentsioon on lapse usaldamine Jumala hoole alla ja vanemate toetamine palvetega. Laiemas tähenduses mõistetakse laste õnnistamisena ka korduvaid eestpalveid erinevatel eluetappidel, mida praktiseerivad ka lasteristimist järgivates traditsioonides olevad kirikud. Näiteks õigeusu ja katoliku kirikus võib lapse õnnistamine esineda liturgilise ristimiseelse talitusena.