Lasilate ääres ei olnud enam ruumi ühelegi loomale ja iga võimaliku puu alla olid pargitud muularakendid.
See [= velsker] tuiskas igal hommikul haiglasse musta lühikese kehaga täku seljas, sidus selle lasilasse ja tuli meie juurde, tuld täis, hele läige silmis.