Esimestel sajanditel oli arvatavasti valdavaks täiskasvanute ristimine, järk-järgult hakkas üha enam levima lasteristimise tava. Kuna imikute ja väikelaste puhul ei saa eeldada isikliku usu tunnistamist, on ristimisel oluline vanemate, ristivanemate ja koguduse usk ja kinnitus last kristlikus vaimus kasvatada ning isikliku usu suunas juhatada. Vabakirikutes valdavalt lapsi ei ristita, sest piibellikuks peetakse ainut usuristimist ehk vaimuliku uuestisünni läbielanud noore või täiskasvanu ristimist.
