Laitsism sündis 18.–19. sajandi antiklerikalismi ja sekularismi kontekstis, mis soovisid ohjeldada roomakatoliku kiriku mõju ühiskonnas. Laitsistide arvates saab usuvabaduse tagada vaid juhul, kui kõik usu ja usuorganisatsioonidega seonduv on muudetud inimeste eraasjaks ega oma mingit rolli laiemas ühiskondlikus elus, võimaldades sündida ilmalikul kodanikuühiskonnal. See eeldab muuhulgas riigi ja usuliste ühenduste ranget eraldamist. Kõige puhtamal kujul viidi laitsismi põhimõtted ellu Prantsusmaal, kus selle võidukäik kulmineerus 1905. aastal jõustunud kirikute ja riigi lahutamise seadusega ning 1946. aastal sätestati vastavad põhimõtted ka riigi põhiseaduses. Suures osas just prantsuse laitsismi eeskujul kujundas Mustafa Kemal Atatürk (1881–1938) ka noore Türgi Vabariigi religioonipoliitika.