Kooliharidus ja praktikas omandatavad kogemused aitavad lapsel hakkama saada ka oma vahetust lähiruumist suuremas, meeltega otseselt mittetajutavas ja kujutluskaartide varal hõlvatavas geograafilises ruumis.
Kujutluskaardid e kognitiivkaardid (ingl mental map e cognitive map) peegeldavad inimese arusaamist nii oma lähiümbrusest (aktiivsusruumist), kajastavad ruumilist teadmust kaugema ümbruse kohta – nt orientiirid ja liikumisjuhised („tänava lõpus pöörata paremale“) – kui ka väljendavad meedia ja omaenda reiside mõjul välja kujunenud geograafilist maailmapilti.
Esimene mentaalkaardi tüüp on geograafia ja kultuuriuuringute kaart. See kaart aitab geograafidel ja kultuuriantropoloogidel hõlpsalt mõista, kuidas inimesed selles maailmas oma ümbrust kirjeldavad.
Planeerijad kasutavad ka mõistet „tajukaart“, mis keeleliselt on „kujutluskaardist“ ehk mõnevõrra parem, kuid sisuliselt ei ole siiski sünonüüm. Planeerijate jaoks on tajukaardid elanike ruumitaju kaardistamise tulemus, mis saadakse, kui küsitletu kannab etteantud aluskaardile küsitleja soovitud objektid.
Tolman (1948) discussed spatial cognitive maps in the context of a broader discussion of forms of learning, making the important claim that the kind of learning that involves cognitive maps might be qualitatively different from other kinds of learning.